7-9 nädal, 18.01.2011- 4.01.2011

Head uut aastat!

Aasta lõpp oli mõistagi kõige kiirem ning õppimise seisukohalt kõige aeglasem. Vahepeal tegin mõned eksamid, kirjutasin analüüse, käisin konsultatsioonil, aga uurimisteemal edasiarengut polnud, pigem toimus tagasilangus. Olin tükk aega peata kana, kuid nüüd tundub temaatika lõpuks paika loksuvat. 

Pöördusin Ülo Vooglaiu poole, kes on meeleldi nõus mind aitama. Ülo saatis mitmeid juhendavaid küsimusi ning lubas juhendada. Ootan praegu tema vastust, et siis hakata vaikselt teemaga juba peale.  Minu esmalt valitud valdkond ja temaatika olla liiga laiad ja mitteandragoogililised. Tahtsin kirjutada puuetega inimeste karjäärikeskuse teemal, uurides koolitaja pädevust või erivajadustega õppija tugiteenuseid. Kumbki lähenemine ei sobivat meie osakonda.

Nüüd tuleb ilmselt keskenduda ühele erivajadusele, milleks on suure tõenäosusega kuulmispuue ning asuda uurima sobivaid õpetamismeetode täiskasvanud vaegkuuljate koolitamisel. Kui Ülo Vooglaid annab minu mõttekäikudele rohelise tee, siis saan edasi minna. 

Ülo küsimused, millele ma olen juba vastanud ja ootan tagasisidet:

1. Kellele on Sinu uuringu tulemusi vaja (kellele peaks olema suunatud Su mõttetöö; mida oleks siis võimalik paremini teha, millest paremini aru saada, keda paremini mõista...)?
2. Mida Sa mille kohta öelda tahad?
3. Mis on (peaks olema) uurimise objekt (PROBLEEM)?
4. MIS ISELOOMUSTAB UURIMISE OBJEKTI (MIS ON UURIMISE AINEKS)?
5. Millest sõltub uurimise objekt (kas kõik on juba teada, või tahad avastada...)?
6. Mis sõltub uurimise objektist? (Mis on teada ja mis veelei ole?)
7. Millistest osadest peaks uurimus koosnema?
8. Milline peaks olema ajakava?

Edasi lähme juba teooria, metodoloogia ja metoodika juurde.

Vahva, ootan juba põnevusega!

Viies ja kuues nädal- 5.-17.12

Eelmisel pühapäeval ei jõudnudki midagi kirjutada. Metsik tamp on peal, aastalõpp, projektide aruanded, teabepäevad, arved, lisaks koolitööd- vahepeal oli tunne, et mind tahetakse ära tappa. Aga kes on süüdi- ikka ise...

Õppimisega on lood kehvad. Olen küll hilisõhtuti kirjutanud nõustamise uurimustööd, õppinud psühholoogia eksamiks ja teinud ka eesti ja inglise keele kodutöid, kuid seda kõike peaks tegema süvenemisega, mitte kiirustades nagu mina tegin. Psühholoogia eksamil läks kehvasti, aga ma loodan tõemeeli, et saan F-i, siis antakse võimalus seda uuesti teha. Ma olen täiesti suuteline tegema seda vähemalt B peale! Saaksin vaid asjasse süveneda..

Erialakirjanduse uurimustööga on ka kehvasti. Algselt valitud teema ei sobigi. Valisin uue teema- jälle ei sobi. Konsultatsioonil Kristiina juures ei leidnud me samuti head lahendust, aga küll ma midagi välja nuputan. Järgmisel nädalal pean leidma teema ja selle kallal jõulude ajal vaeva nägema.
Jõulud kujunevad mul seekord õppimise tähe all. Vaja ette valmistada inglise keele, kasvatusteaduste ja erialakirjanduse eksamiteks. Järgmisel kolmapäeval loodan, et suudan eesti keele eksami edukalt sooritada.

Mis minu uurimisteemasse puutub, siis põhiprobleemiks on see, et ma ei leia end huvitavast valdkonnast seda osa, mida uurima hakata.  Minu silme ees seisab lõputöö kuvand- uurimustöö sellest, kuidas oleks Eestis võimalik luua puudega inimeste jaoks korralikku koolituskeskust. See teema on mulle väga südamelähedane, sest tahan ise seda keskust käivitada. Praegu juhin samuti koolituskeskust, kuid meil puudub kindel arenguplaan ja strateegia.

Uurimusteema erialakirjanduse seminaril peaks käsitlema ühte osa sellest lõputööst. Kuna andragoogika aines peaksin lähenema sellele täiskasvanud õppija või koolitaja seisukohaltt, siis pean siduma koolituskeskuse teema kas õppija või koolitajaga. Plaanisin teise valikuna teha uurimust erivajadustega inimeste koolitaja pädevustest, kuid selgus, et see ei ole andragoogika teema. Pigem tuleks vaadelda koolitaja professionaalset arengut.  Aga kuidas?

Neljas nädal- 28.11- 4.12

Sel nädalal ma jäin ellu. Esmaspäeva tegevused: vaatasin üle Tartu teabepäeva koha, kohtusin inimesega, kes vajas nõustamist, õhtul käisin Vanemuise teatris vaatamas kolmandat korda Etendust „Imetegija“. Etendust vaatasin tööalaselt, uurin, kas tehnilised abivahendid kurtidele ja vaegkuuljatele töötavad. Seekord õnnestusid subtiitrid kenasti, aga klapid olid vaiksed ja viipekeele tõlk pimeduses. Detsembri lõpus kohtume teatri meeskonnaga ja arutame, kuidas edasi liikuda. 

 

Teisipäeval toimus Rakvere teabepäev puudega inimestele. Teabepäev läks kenasti korda, inimesi oli üsna palju, ainult 1 inimene pidi tagasi minema, sest talle puudus ligipääs. Ootamatult selgus, et ürituse ruumi pääsemiseks tuleb ületada trepimade. Peame ikka tõsiselt käsile võtma ettevõtete koolitamise puuetega inimestega suhtlemise valdkonnas. Väga imelik, et kui pannakse kinni ruumid puuetega inimeste ürituseks, siis eeldatakse, et ligipääsu ei olegi vaja?

Kolmapäeval jooksin mööda arste- korraline ülevaatus. Teades ette, et seal läheb pool päeva, kasutasin ooteaega eluloo kirjutamiseks sülearvutis. Vanemad inimesed küll vaatasid mind imelikult, kuid mind ei huvitanud- aeg on piiratud ja tähtajad lähenemas. Peale lõunat jõudsin kontorisse, vaevalt sain suured kaustad laiali laotada, kui sisse astusid Innove kontrollid. Sain märkuse, et sellises toas ei saa nõustamist teha. Õnneks ei olnud muid olulisi vigu.

Neljapäeval panin portfoolio vahele materjale, kujundasin, täiendasin, lisasin. Oli väga loominguline päev ning sain end õppijana põhjalikult analüüsitud. Kui portfoolio lõpuks valmis oli saanud, tundsin suurt uhkust. Minu esimene mapp ikka, nägin selle nimel tõepoolest palju vaeva.

Reedel toimus esimene eksam. Rühmal oli tuju hea, valmistasime ette ka väikese söögilaua. Esitlused läksid hästi, mina sain teadlikult viimasena esinetud. Lõpetasin eksami isetehtud innovatsioonilise jõulusalmiga. Loodan, et materjal õppejõule meeldib, ise hindasin seda küll lausa A-ga. Mind üllatas Larissa iseloomustus- tundun talle peene huumoriga lahe inimene olevat. Sellisena ei olegi mind veel ükski õppejõud tagasisidestanud. 

Laupäeval toimus minu korraldatud motivatsioonikoolitus kuulmispuudega vabatahtlikele inimestele. Koolitus oli lõbus ja tõeliselt motiveeriv. Õhtul läks koolitus sujuvalt üle jõulupeoks. Selle aasta esimene pidu sai juba peetud. Päris väsitav oli, aga kõik sujus kenasti. 

Pühapäeval hakkasin oma meilidele vastama, vahepeal polnud jõudnudki seda teha. Ja nüüd jätkan oma kontseptuaalse referaadiga ning proovin ka nõustamise uurimustööd teha. Tahaksin minna soojale maale palmi alla. Või siis lihtsalt mõned päevad puhata. Enne jõule ei tundu seda aega igatahes veel tulevat..

Kolmas nädal (21.-27.november)

Üks hullumeelne nädal on selja taga, teine kohe tulemas. Mulle tundub, et kõik asjad, mis korraga tulla saavad, seda ka hoolega teevad. Projektide aruanded, üritused, koolitused, teabepäevad, sekka siis ka koolitööd.

Sel nädalal jäi palju tööasju siiski tegemata ning ma ei jõudnud teha pooltki kooliülesannete nimekirjast, mis mul märkmikus kirjas. Tähtajad aga lähenevad, lisaks erialakirjanduse kontseptuaalsele referaadile on vaja teha veel andragoogika portfoolio, eesti keele kodutöö ja nõustamise uurimus. Vaja on valmistuda ka kasvatusteaduste õpimapi esitlemiseks, inglise keele ja psühholoogia eksamiteks. Tundub, et töö segab päris palju kooliskäimist. Õnneks olen suhelnud ka teiste kursusekaaslastega, kellel on samad mured- lihtsalt ei jõua.

Ei saa öelda, et mul ei ole midagi tehtud- on ikka küll. Aga vajaksin väga süvenemisaega. Olen küll kiire tegutseja, enamasti jõuan ka tähtaegadest kinni pidada, kuid selline rabelemine ei meeldi mulle enesearengu mõttes mitte üks teps.  Aga iga kord, kui tekib taas ahastus, meenutan Bandurase enesetõhususe teksti- ja uskuge või mitte- see mõjub!

Lugesin täna isiksuse käsitlusi- tore oli leida erinevate kuulsate psühholoogide ja psühhiaatrite teooriate seas enese põhimõtetega sobivaid teese ning arutleda nende üle nii essee vormis kui ka oma uurimuste temaatika raames. Mulle meeldib luua midagi uut, tahan, et tegevusel oleks ka reaalne kasu. Mõttetu on näha vaeva, kui looming jääb lihtsalt seisma. Kujutlen juba oma vaimusilmas, kuidas teen oma magistritööd. Naudin kindlasti seoste leidmist, kuid tean ka, et töö vormistamine ei saa olema kindlasti mitte meelakkumine.

Teise nädala raport

Kohe mööduv nädal (14.-20.november) läks nii kiiresti, et ei saanud arugi.

Esmaspäeval koolitasime PÖFFi vabatahtlikke erivajadustega inimeste eripärade suhtes. Teisipäeval oli vastuvõtupäev Toompuiesteel, lisaks kirjutasin mõned aruanded. Kolmapäeval tegin ära eesti keele kirjaliku väljendusoskuse töö, koostasin andragoogika portfoliot ja õppisin inglise keelt. Neljapäeval käisin inglise keele tunnis, klientidega kohtumas ning valmistusin reedeseks koolipäevaks.

Reeded hakkavad mulle üha enam meeldima. Koolipäevadel saab end tööasjadest lahti rebida, kõik pooleliolevad aruanded on rahumeeli poolikud- kuskil mujal, mitte minu silme all. Kursusekaaslastega on aina parem klapp, kasvame jõudsalt kokku.

Reedel osalesin aktiivselt erialakirjanduse aines ning õhtupoole eesti keeles. See õhtune osa on kuidagi väsitav.  Võimalik, et nende 120 inimese seas on mõni energiavampiir, igatahes peale esimest "poolaega" pidin lihtsalt minema pääsema, pea oli uimane ja raske. Tuigerdasin tükk aega veel tänaval, enne kui toibusin.

Nädalavahetusel läksin tütrele külla ning ei teinud mitte midagi. Ehk siis puhkasin end välja enne järgmise nädala "hullumaja".

Esimese nädala raport

Sel nädalal (7.-13.november) olen ma palju teinud. Esmaspäeval läksin tööle, käisin vahepeal oma kuuldeaparaati häälestamas- kooli jaoks ju vaja- ja siis sõitsime kolleegiga Võrru. Teisipäeval viisime läbi erivajadustega inimeste karjäärialase teabepäeva Võru rahvale- see läks väga hästi korda. Kolmapäeval tulime tagasi, tööd jõudsin paraku sel päeval üsna vähe teha, väsimus oli suur. Neljapäeval tegin hilisõhtuni kontoris tööd, kolm vahepealset poolikut päeva andsid tunda. Ja reedel- laupäeval olin tubli koolilaps.

Laupäeva õhtul oli siis see aeg, kus ma sain uurida erialakirjanduse aine koduseid ülesandeid. Kursusekaaslased küll hoiatasid, et see ei ole kergemate killast, isegi juhendeid ei olevat üleval. Edmodo oli mul selleks ajaks juba tehtud, blogi ka. Tuulasin siis mõned tunnid andmebaasides ja valisin välja mitu erivajadustega inimeste õppimist puudutavat artiklit. Tirisin endale alla ka mõistekaardi tegemise programmi VUE. Rohkem ma laupäeva õhtul ei jõudnudki.

Täna käisin Haapsalus, nüüd õhtul jätkasin mõistekaardi ja kokkuvõttega. Mõistekaardi tegemine oli päris huvitav ja tulemus mulle väga meeldis- sai selline värviline. Blogi mulle ka meeldib, seda kujundasin tükk aega. Kõige raskem on inglise keel. Aega läheb ikka üksjagu, enne kui artiklid tõlgitud saavad. Aga kursaõed on hämmingus- ma olevat selline eriliselt kiire õppija. Teised pusivad kodutööde kallal terve nädala, mina teen need enamasti eelmisel päeval valmis. Aga mina ju mõtlen terve nädala, kuidas teha...

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!

Terekest

Siin ma siis olen. Hakkan tänapäevaseks ja proovin blogi pidada.
Rohkem ma praegu ei lobise- lähen kooli:)