Üks hullumeelne nädal on selja taga, teine kohe tulemas. Mulle tundub, et kõik asjad, mis korraga tulla saavad, seda ka hoolega teevad. Projektide aruanded, üritused, koolitused, teabepäevad, sekka siis ka koolitööd.
Sel nädalal jäi palju tööasju siiski tegemata ning ma ei jõudnud teha pooltki kooliülesannete nimekirjast, mis mul märkmikus kirjas. Tähtajad aga lähenevad, lisaks erialakirjanduse kontseptuaalsele referaadile on vaja teha veel andragoogika portfoolio, eesti keele kodutöö ja nõustamise uurimus. Vaja on valmistuda ka kasvatusteaduste õpimapi esitlemiseks, inglise keele ja psühholoogia eksamiteks. Tundub, et töö segab päris palju kooliskäimist. Õnneks olen suhelnud ka teiste kursusekaaslastega, kellel on samad mured- lihtsalt ei jõua.
Ei saa öelda, et mul ei ole midagi tehtud- on ikka küll. Aga vajaksin väga süvenemisaega. Olen küll kiire tegutseja, enamasti jõuan ka tähtaegadest kinni pidada, kuid selline rabelemine ei meeldi mulle enesearengu mõttes mitte üks teps. Aga iga kord, kui tekib taas ahastus, meenutan Bandurase enesetõhususe teksti- ja uskuge või mitte- see mõjub!
Lugesin täna isiksuse käsitlusi- tore oli leida erinevate kuulsate psühholoogide ja psühhiaatrite teooriate seas enese põhimõtetega sobivaid teese ning arutleda nende üle nii essee vormis kui ka oma uurimuste temaatika raames. Mulle meeldib luua midagi uut, tahan, et tegevusel oleks ka reaalne kasu. Mõttetu on näha vaeva, kui looming jääb lihtsalt seisma. Kujutlen juba oma vaimusilmas, kuidas teen oma magistritööd. Naudin kindlasti seoste leidmist, kuid tean ka, et töö vormistamine ei saa olema kindlasti mitte meelakkumine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar